Meremustlased Tais

Tule kuulama GLEN vabatahtlike kogemusi!

Neli GLEN vabatahtlikku, kes tänaseks on GLEN projektidelt tagasi Eestisse saabunud (Maarit Gruusiast, Minni-Triin Keeniast, Rille Etioopiast ja Mirjam Taist), teevad laupäeval, 3. detsembril kõigile huvilistele ettekanded (15-20 min) oma kogemusest sihtriigis.

Ettekandeid ja muljeid on oodatud kuulama kõik endised GLEN vabatahtlikud ja arengukoostöö huvilised.

Maarit räägib, kuidas ta meedia abil Gruusia kodanikuühiskonda toetas. Minni-Triin jagab kogemusi HIV/aidsi alase ennetustöö tegemisest Keenias Shianda külas. Rille räägib elust Etioopias ja naisettevõtluse edendamisest ning Mirjam kõneleb Tai meremustlastest ja nende kogukonnakeskusest. 

Kohtumine toimub MTÜ Mondo ruumides aadressil Telliskivi 60A Tallinn kell 13.00-15.00.

Vaata lähemalt Facebookist.

Volunteer at an English Camp in Thailand!

Edastan PICC kuulutuse järgmise vabatahtliku otsimiseks inglise keele õpetamiseks. Ehk oled ise huvitatud või tunned-tead kedagi, kes sooviks osa võtta??? 

Phi Phi International Community Centre (PICC) is looking for highly motivated volunteers to work at PICC and an English Camp at Nakhon Si Thammarat, Thailand.  

Phi Phi International Community Centre is a ‘non for profit’ facility used for academic, extra-curricular and volunteer programmes that promotes learning through service and community partnership. 

The English camp takes place in Rai Me Proi, Na Sai Village, Nakhon Si Thammarat in southern Thailand. The camp is an intensive 20 day experience for the students of near-by schools and a temple to learn English in practical areas such as tourism, transportation and restaurant business. Last year more than 40 students aged 10 to 40 years attended the camp and this year the interest for the camp has been even higher.

The three volunteers will work for one week in PICC on Phi Phi island with the preparation of the camp. After the preparation the volunteers will go to Nakhon Si Thammarat to teach in the camp.  

Date:  26 March to 27 April 2011 

Duration:  5 weeks

Number of volunteers: 3 

Tasks of the volunteers: 

- teaching English for about 6 hours per day in the camp and at the a temple close to the camp;

- planning lessons and teaching methods for the camp one week before the camp starts in PICC;

- helping with the preparation of food for the participants of the camp once a week.  

Requirements for the volunteers:

- fluent in English (both spoken and written)

- knowledge of formal and informal teaching methods

- experience in teaching is an advantage

Provided for the volunteers:

- three free meals a day during the camp

- free accommodation in the camp and in PICC 

- free transport near the camp during the camp  

Not provided for the volunteers:

- Transport to Phi Phi island, Krabi and to Nakhon Si Thammarat from Phi Phi island

- Visa and insurance costs

To apply, please send your CV and a motivation letter to Jantima Kulkit jkulkit@yahoo.com before 21 November 2011. Find more information about PICC from www.piccthailand.org  

Järgmise korrani, Phi Phi!

Viimane nädal Phi Phil läks õige kiiresti ja ei jõudnud viimast blogisissekannet kirjutada. Nüüd olen kodus Eestis ja kirjutan sellest, mis juhtus ja mis veel meeles on. Põhimõtteliselt läks projekti viimane nädal kenasti. Pattaya Regent’s rahvusvahelise kooli ja kahe Tai Nakhon Si Thammarati kooli noortega ehitasime hommikuti PICC keskust. Eelkõige segasid noored tööliste juhendamisel tsementi ja liiva, et saada betooni ja see siis vajalikku kohta vedada ja põrandale laotada. Põranda silumisega tegelesid eelkõige töömehed, aga usun, et iga noor, kes seal töötas teab, et betooni segamiseks läheb vaja seitse kotti liiva, üks kott tsementi ja vett. 

Peale töö tegemist õpetas esimesel päeval meremustlane Pin kuidas valmistada kalalõkse. See nii kerge kui esialgu tundus ei olnudki ja võttis päris mitu tundi aega. 

Peale kalalõksude valmistamist läksime meremustlaste külla, kus noored said poodi minna ja külas uudistada ja ringi vaadata. Õpetaja Steve sõnul pidavat olema hea, kui õpilased näevad reisi alguses, mis konditsioonis meremustlased külas elavad, sest see andvat motivatsiooni edaspidi rohkem tööd teha. Paljud rahvusvahelise kooli õpilastest on suhteliselt privileegide rohke taustaga, omades isiklikke autojuhte ja koduabilisi. Ju see pilk teistsugusesse maailma oli vajalik. 

Külas olles leidsin, et mitmed küla elanikud istusid ranna lähedal ja neil kestis pidu keset päeva. Selgus, et eelmisel päeval oli kahe küla noore pulm, kuid väga väikest sorti pulm, sest paaril ei olnud finantse, et kutsuda sugulasi mandrilt ja teistelt saartelt.  

Kolmandal ja neljandal päeval ehitasid Regent’s Kooli õpilased keskust kauem, kui me olime ajakavas ette planeerinud, sest mitmed noored soovisid selle reisi jooksul kooli jaoks kokku saada 30 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd ja õpetaja Steve ei nõustunud allkirja paberile panema, kui tegelikult ka vajalik arv töötunde täis ei ole.

Samal ajal kui noored õhtuti üksteisele mänge korraldasid, käisin mina meremustlaste külas ja andsin viimaseid inglise keele tunde. Praegu kodus olles arvangi, et kõige rohkem hakkan puudust tundma just täiskasvanute inglise keele tunnist, sest peale tundi sai alati veel paar tundi külas istutud ja juttu räägitud. Päeva mõnusaim osa!  

Mõned minu õpilased

 Tsiang töötab Jasmine restoranis, igal hommikul tassib ta paatidest restorani joogivett ja teisi raskeid esemeid. Tsiang näeb ainult ereda valguse käes ja ainult osaliselt. 

Chop käis esimesed poolteist kuud igas tunnis, kuid siis hakkas ta rohkem õlut jooma ja peagi ei jõudnud ta liiga tihti tundi.

Juko töötab poes, mille ees meie tund toimub ning tema abikaasa on sukeldumisinstruktor. Ta on elanud Phi Phil umbes seitse aastat ning täielikult integreerunud meremustlaste küla elanikuks. Vahel ta tahab küll tagasi Tokyosse, kuid ta abikaasa ei taha sellest kuuldagi. 

Noose ja Yast on pärit ühelt saarelt, mis asub umbes kahe tunni sõidu kaugusel Phi Philt. Kuna nende kodusaar ei ole nii turistide rohke, töötavad nad Phi Phi Holiday Inn hotellis paadimeestena. Inglise keel on neil väga heal tasemel ning Noose on enda sõnul seda ainult ise turistidega suheldes õppinud.

Ging töötab meremustlaste küla ees asuva poe kõrval ning valmistab süüa ja sooje snäkke müügiks. Tal on kolm väikest last vanuses üks kuni viis ning tal on pidevalt käed ja jalad tööd täis. Tundi jõuab ta tavaliselt poole pealt ning tihti peab ka varem ära minema.  

Väga raske oli Phi Philt lahkuda, sest läksin ära täpselt päev enne seda, kui Regent’s Kooli õpilastel ja Nakhon Si Thammarati õpilastel oli viimane päev saarel ning selle auks oli valmistatud mitmeid ettekandeid ja pidu rannal. Veel käisid nad viimasel päeval toetamas meremustlase meeskonna mängu Phi Phi jalgpalliliigas. Väga oleks tahtnud seal olla, kuid loodan, et saan näha vähemalt mõnda pilti sellest mängust, kus meremustlased mängivad PICC särkides. 

Huvitav kokkusattumus oli seegi, et Phi Phi saarel meremustlaste kultuurikeskust ehitas sellel nädalal tervelt neli eestlast. Karl ja Triin on Regent’s kooli õpilased ja valisid oma koolivaheaja reisiks tuleku Laem Tong lahte ning nendega oli kaasas ka Katrin, kes töötab Regent’s koolis ning üks osa tema tööst hõlmab ka Phi Phi Internatioal Community Centre’t.

Siin on meie tervitus teistele toredatele eestlastele, kes tahavad PICC keskusega rohkem seotud olla. Ja selleks on mitmeid võimalusi, näiteks otsib PICC praegu uusi vabatahtlikke, kes õpetaksid inglise keelt Nakhon Si Thammaratis järgmise aasta aprillis. Vaata kuulutust siit. 

Selleks korraks on minu vabatahtlikku töö PICC-s tehtud, kuid kavatsen kindlast jääda selle keskusega edaspidigi kontakti ning ehk ühel päeval saan näha kui keskuse hoone on valmis ja õppe- ning kultuuriprogrammid töötavad täisvõimsusel! 

Pulm ja shopping :)

Seoses interneti vähese kättesaadavusega ei ole tükil ajal blogisse sissekannet teinud. Nüüdseks on ka õpetajatel koolist vaheaeg ning õpetajatetuba, kus püsiühendusega arvutid asuvad, on lukus. Minu arvuti ju ütles üles siin üles ning Poo arvutiga ma siin kogu aeg ringi käia ei saa ja näiteks mõne puu alla, kus netti leidub, või hotelli tulla, et netti pääseda, nagu ma seda praegu teen.

Igal juhul pea nädal aega olin vahepeal maismaal. Üks päev tegin oma viisajooksu Malaisia piirini ja tagasi. Sõit algas kell 7 hommikul Phi Phi-lt praamiga maismaale ja tagasi Krabisse jõudsin peale keskööd. Krabist korjas Poo mind üles ning läksime tema tuttavate juurde öömajale.

Olen juba täiesti rahulikuks siin maailamjaos muutunud selle suhtes, et kui ostes teenust lubatakse sulle ühte, aga tegelikult saad midagi muud. Ka minu viisajooks pidi toimuma kogu tee mugavas minibussis, kuid tagasiteel saadeti mind ikka suure bussi peale. Kokkuvõttes ei olnudki see kõige hullem, sest sattusin kõrvuti toreda jänkiga, kes peletas igavust sõidu jooksul. Nüüd kui kaks viimast nädalat ei ole Astrid saarel olnud, tunnen kohati päris palju puudust korralikust vestlusest, kus mõlemad osapooled saavad 100% teineteisest aru.

Krabisse jäime ööbima, sest järgmisel peval läksime Nakhon Si Thammarati, kus toimus Poo sõbranna külapulm. Väga lahe, et ta mind kaasa võttis, sain ka oma esimese Tai pulma kogemuse. Pulmatseremooniad hakkasid pihta juba hommikul kell 10.00. Kohal oli kolm munka ja pulmatseremoonia juht. Palju oli õnnistamisi, palvete lausumist ja palvelaulude laulmist. Mungad õnnistasid veel toitu ning mingi hetk läksid pruut ja peig magamistuppa rääkisid seal juba surnud esivanematele, et nüüd on selline paaripanek toimumas.

Pulmast ei puudunud mängulisus. Kui peig oma suguvõsaga saabus pulma, mis toimus loomulikult pruudi külas, siis oli igal sugulasel kaasas kingitus või raha pruudi vanematele ja sugulastele. Enne ei lasted pruudi majja, kui raha või kingitusi ei antud.

Kui Poo ja ta sõbrad pruutpaarile kingituse (raha) üle andsid ja selle peale musi välja pressisid, oli näha kui erinev kultuuriliselt Eesti ja Tai ikka on. Lõpuks ei tulnudki musi vaid kerge põsele hingamine. “Kibe” hüüda oleks olnud ikka jõle kohatu. 

Nalja tegi mulle see, et pulmafotod olid tehtud juba enne pulma. Pulmas sai iga soovija vaadata pulmaalbumit. Ja pruudil oli kaks kleiti ka – üks traditsiooniline Tai kleit ja hiljem valge pulmakleit.

Peale pulma peatusime paar päeva Poo vanemate kodus Phangas, kus oli hea tegeleda logistikaga, mis enne Regent’s kooli õpilasre saabumist Phi Phile PICC keskust ehitama oli vaja ära teha. Kõige jamam lugu oli see, et meie ehitaja ütles viimasel hetkel, et ta ei saa selleks nädalaks saarele tulla, sest tema kodu uputab Põhja-Tai üleujutuste tõttu. Nimetl on meie ehitaja ja ta meeskond pärit Bangkoki lähistelt, kus hetkel uputab päris koledasti. Saime siiski ühed teised Poo sõbrad väga lühikese etteteatamisega saarele meile appi enne reisi ja õpilaste reisi ajaks ehitustöid juhatama.

Maismaal olles tellisime ka jalgpalli särgid PICC logoga ühele meremustlaste jalgpallimeeskonnale, mis võtab osa Phi Phi jalgpalliliigast. Nimelt sellest igal aastal toimuvast võistlusest võtab osa umbes 30 meeskonda. Meremustlastel on väljas kaks meeskonda. Iga hotell ja baar paneb oma meeskonna välja ja nii ongi suur võistlus koos. Mängud algavad 18. oktoobril ja kestavad umbes nädal aega.

Ühe terve päeva Phuketis veetsime super suures ostulaos-turul-ehitiuspoes - kõik ühes. Sealt saime tõesti kõike alates ehitusriistadest ja vaipadest kuni pesunõude ja juurviljadeni välja. Poes olime umbes kuus tundi ja ostsime seitse kärutäit. Kõrgem matemaatika ikka kolm korda päevas 50 inimesele sööki valmistada ja seda 7 päevaks ette osta. Kõik see laadung mahtus kenasti me auto kasti ära. Väikesel saarel elades on logistika ikka tähtsal kohal. Ainult kaks korda nädalas käib laev, millega saab suuri materjalikoguseid transportida ning tuleb eraldi otsida mehi, kes kaupa laadiksid ja lõppsihtpunkti toimetaksid.

Nüüdseks olemele paari päeva jooksul saanud kõik valmis homseks rahvuvahelise kooli õpilaste saabumiseks. Kooli hoovis ja PICC keskuses on valgus elekripirnide vahendusel. Kaks klassiruumi ja raamatukogu on täidetud moskiitovõrkudega, kus noored magavad. Valmis on päevaplaanid ja keskuse ja kooli ala on täis silte, mis tuletavad meelde, et prügi tuleb prügikasti panna, nõud oma järelt ära pesta ja WC-s ei tohi paberit potti visata.  

Mul on jäänud Phi Phil veel loetud päevad ja kuuldavasti kohtun selle aja jookslul siin ka ühe eestlase Katriniga, kes töötab Regent’s koolis ja saabub õpilastega siia keskust ehitama. Suuresti tema kätetöö tulemusena on PICC-l ka uus kodulehekülg www.piccthailand.org.

Fotonäitus ja meremustlaste elu

Reedel oli Astridi viimane päev Phi Phil ja selleks päevaks plaanisime varakult fotonäituse avamise. Õpilased tegid pilte teemal “minu lemmik toit”, “lemmik koht saarel”, “parim sõber”, “minu perekond” jne. Valisime parimad pildid välja, printisime ja lamineerisime need ning laste abiga valmistasime pambusest raamid. Pambuse kohta õppisin raamide valmistame jooksul seda, et puuga kokkupuutel võib saada sellised punnid nagu oleks sääsk või suur sipelgas hammustanud. Poo teooria kohaselt tuleb punni hõõruda juustega, siis pidavat sügelemine ära minema. Tõesti hakkas parem, aga võibolla oli efekt rohkem psühholoogiline.

Fotonäitus oli täitsa edukas, paljud lapsed ja lapsevanemad käisid seda kaemas ja ka turistide huvi toimuva vastu oli kõrgendatud. Tuul ei olnud ka kõige hullem, nii et kui liivakotid pildiridade alla sidusime, õõtsusid pildid ainult natukene.

Osa õpilasi tegi ka väikese tantsuetteaste Astridi viimase päeva puhul ning tantsisime rannas öötundideni oma suuremate ja väiksemate õpilastega. Tavalisalt on Laem Tongi lath vaikne juba kell 10 või 11 õhtul.

Järgmine päev tuli pildid aga puu otsast maha võtta, sest tuul rebis mõned raamid juba katki. Peter Jasmine restoranist tegi ettepaneku, et näituse saab ka tema restorani üles panna. Andsime pildid tema kätte, kuid seni ei ole need seintele veel ilmunud. Ehk täna õhtuks on muutusi..

Meremustlaste elu

Meremustlaste elu on siin rannal ilus. Lastel on suur liivakast, kus saab igal ajal mängida ja vaated, mis neile näiteks päikeseloojangu ajal ilmnevad, on võrratud.

Mehed ehitavad paate ja sõidavad nendega päeval ringi ning õhtuti joovad viskit. Kella kuuest või seitsmest hakatakse valget Tai viskit manustama ja seda hilisõhtuni välja. Paar päeva tagasi ühel sellisel viskijoomisel pajatas Dang lugu, miks paljudel meremustlastel on sünnipäev 1. jaanuaril. Traditsiooniliselt ei tähista meremustlased sünnipäevi ja veel umbes 40 aastat tagasi ei olnud neil ka perekonnanimesid. Kui nüüd umbes 50-aastane Dang veel poisike oli, käis Tai kuninga ema Koh Phi Phil ja andis meremustlastele perekonnanimed. Nii sai tema perekond endale nimeks  Thalayluk (sügav meri) ja paljud teised meremustlased Phanongkit (meremees), Chaonamh (vee rahvas), Changnamh (veeelevant) jne. Mingil hetkel registreeriti uue ID kaardi omanikele, kel sünnikuupäev teadmata, sünnipäevaks 1. jaanuar. Nii saabki 1. jaaanuaril mitme meremustlase sünnipäeva külas koos tähistatud.

Samal ajal kui mehed viskit joovad harrastavad naised oma üht lemmikhobi – karaoke laulmist. Nad laenutavad küla baarist mikrofoni ja karaokae masina ja laulavad oma kodus nii et terve küla kajab.

Mõni mees on aga usin käima kohtumistel Bangkokis, Phuketis ja mujal, kus erinevate meremustlaste külade elanikud ja valitsuse esindajad saavad kokku, et arutada meremustlaste jaoks aktuaalseid küsimusi. Pin tegi mulle San Pani abiga selgeks mõned teemad, mida eelmisel nädalal Bangkokis arutati:

1. Maa küsimus – paberite järgi omab üks inimene kogu randa, kus meremustlaste küla Laem Tongis asub ja kuigi see inimene ei plaani meremustlasi oma kodudest välja tõsta, kardavad nad, et järgmine põlvkond ei pruugi nii õilis olla ning nad soovivad saavutada mingit kindlustunnet, et nad saavad oma kodudes edasi elada ka tulevikus.

2. ID kaardid – viiel meremustlaste küla elanikul Laem Tongi lahes ei ole ID kaarate ja nad sooviksid selle valitsuse abiga ära korraldada.

3. Surnuaed – meremutlaste surnuaed on ümbritsetud aiaga ning peagi on see jäämas külale liga väikeseks ning nad sooviksid kasutada natuke suuremat ala surnute matmiseks.

4. Joogivesi – joogivee süsteemid asuvad hotellide maa peal ning nad soovivad saavutada kokkulepet, et nad võiksid ehitada joogivee süsteemi ka oma külasse.

5. Kalastamisala - meremustlased on traditsiooniliselt kalamehed ning nad soovivad ära hoida olukorda, kus nende saarte ümbruses suured alad kaitsealadeks kuulutatakse ja kalastamine ära keelatakse.    

Pinile endale meeldib ringi reisida, kuigi ta ei jõudnud ära imestada kui palju suuri maju Bangkokis on ja kui halb õhk seal on. Talle aga meeldib kohtuda oma meremustlastest sõpradega teistest küladest.

Oktoober Phi Phil

Kool sai eelmise nädalaga läbi ja inglise keele tunde annan nüüd vaid õhtuti meremustlaste külas. Päeval valmistame Pooga ette programmi ja majutusega seotud küsimusi 16. oktoobriks, kui saarele tuleb 27 õpilast rahvusvahelisest koolist Regent’s School Pattaya ja 13 õpilast Nakhon Si Thammaratist. Nad tuleva siia 5 päevaks, et aidata PICC ehitustöödel, mis muuseas hetkel on seiskunud, kuid loodame, et ehitaja saab selleks ajaks siia tulla ja ehitustöödega jätkata. Samuti on see hea võimalus Tai kooli õpilastele inglise keele praktiseerimiseks ja saareeluga tutvumiseks.

Veel tuli mulle üllatusena Vietnamist Taisse saabudes, et lennujaamas sain vaid 15-päeva viisa ja mitte 30-päeva viisa, mida ma eeldasin, sest kõik mu Saksa, Inglise ja Iiri sõbrad said 30-päeva viisa. Nüüd tuleb teha väike viisajooks piirini ja tagasi.

Tagasi Phi Phil!

Eelmine n2dalal6pp saabusin tagasi oma v2ikeselt ringreisilt Kamboodžas ja Vietnamis. Phi Phi-le saabudes oli natuke tunne nagu tules koju, siin saan rahulikult mitu-mitu 88d yhes kohas magada ja ei pea pidevalt elukohta vahetama.

Lyhidalt Reisist

K6ige rohkem meeldisid mulle j2rgmised kohad:

Hoi An, Vietnam – imearmas linnake Kesk-Vietnamis. Seal on paljude erinevate kultuuride m6jutusi (Hiina, Vietnami, Jaapani, Pransuse) ja imekaunis on selles antiikses linnas jalutada m88da j6ekallast ja laenutada jalgratas ja s6ita paar kilomeetrit eemal asuvatesse randadesse.

Sa Pa, Vietnam – teine imeline kogemus oli Sa Pa-s, kus n2gime astmelisi riisip6lde ja kylastasime Musta Hmongi ja Dzao m2gih6imude kylasid. Kyla elanikud olid imekenad ja s6bralikud, kuid kahtlustan, et rahvusriideid kannavad nad ikka vist turistide jaoks, sest ainult need naised, kes turistidega koos matka l2bisid ja k2sit88produkte myysid, olid kaunilt rahvariietes.

Angkor Wat, Kamboodža – see 12. sajand kmeeri templid on t6eliselt imelised. Kurb on ainult vaadata, kui palju lapsi templites turistidele n2nni myyvad, ja kurbu kutsu silmi teevad.

Ho Chi Minh City, Vietnam – see linn rabas meid jalust oma suuruse ja kaootilisusega. 9 miljonilises linnas olevat 5 miljonit mootorratast ning iga kord tundus, et riskin elguga, kui yle tee l2ksin. S6idutee yletamiseks tuleb lihtsalt vaikselt liikuma hakata, olenemata sellest, et tee on s6idukeid paksult t2is. V2ga huvitav oli ja s6jamuuseum, kus oli v2ljas foton2itus Vietnami (Ameerika) s6jas hukkunud fotograafide t66dest ja Agent Oranži t88st.

Phnom Penh, Kamboodža – linn, kus peatusime k6ige pikemalt ja tutvusime S-21 vanglaga ja Khmer Ruge režiimi ajalooga. Mekongi j6gi ja prantsus stiilis villad koosk6las budistlike templikopleksiga ja oranžis ringi liikuvate munkadega moodustavad linnas imelise vaatepildi.

Mis Phi Phil vahepeal toimus?

Astridilt sain teada, et lisaks tavalistele inglise keele tundidele meremustlaste kylas ja koolis, on lapsed valmistanud raamid ja Astrid v2lja printinud pildid foton2ituse jaoks, millega alustasime juba juulikuus. Iga laps tegi pilte teemal lemmik s88k, lemmik koht saarel, minu perekond jne. Parimad pildid on nyyd prinditud ja raamitud ning ootavad v2lja panemist t2na 6htul (juhul kui torm ei tule meie rannale, mida siin natuke ennustatakse).

Teng Moe, kahe ja poole astane tydruk, kellel on silmadega probleeme, leidis endale hea sponsori, kes on valmis katma tema operatsiooni kulud, transpordi haiglasse ja majutuskulud, mis selle ettev6tmisega kaasnevad. K6ige lahedam minu arust oli see, et kui Teng Moe isa, mees kes ainukesena meremustlaste kylast oskab veel ise ka pikasabaga paati ehitada, l2ks Krabi linna, keeldus ta jalan6usid jalga panemast. Astrid pakkus talle kyll, et ostab talle ise hea meelega pl2tud, sandaalid v6i tossud, kuid ta keeldus. T6eline meremustlane! Teng Moe isa ei pannud kingi jalga ka siis, kui perekond l2ks Krabi tehislumelinna, kus saab kogeda umbes 15-kraadist kylma ja jalutada lumelinnas. Ta oli selles ruumis vaid paar minutit ja siis jooksis tagasi sooja, oma loomulikku keskkonda.

Kuni järgmise korrani…

Elu Laem Tongi lahes viimase nädala jooksul on moodunud vaikselt. Koolis õpetame endiselt inglise keelt ja arvutiõpetust ning õhtuti meremustlaste külas inglise keelt. Õpilaste edusammud on väikesed, kuid märgatavad. Eriti teeb rõõmu, kui täiskasvanud avastasid kui kasulik on mineviku ajavorm inglise keeles. Veel oleme viimasel ajal õppinud kuidas juhatada teed, kuidas pakkuda viisakalt pikasabaga paadi sõitu ja kuidas kasutada päevade ja kuude nimesid inglise keeles. 

Peale vestlust ühe Austraalia perekonnaga rannas peale inglise keele tundi leidsime, et tegemist oli keskuse tegemistest vägagi huvitatud inimestega ning nad otsustasid omapoolseid jõupingutusi teha, et keskust toetada. Esimese sammuna soovisid nad aidata toimetada keskusesse ja kooli rohkem arvuteid. Eks paista, kas nad selles ka edukad on. Kirjavahetus sellel teemal on senimaani olnud asjalik.

See nädala läks eetrisse ka Juliane Kowolliki raadioreportaaž meremustlastest ja Phi Phi International Community Centre’st Phi Phi saarel, mida ta paar nädalat tagasi siin tegemas käis. Raadiojaamaks oli DRadio Wissen ja Juliane hinnangul kuulis seda umbes 100 000 inimest. 6-minutilist raadiosaadet saksa keeles saad kuulata siit.

Minu mõtted on viimase nädala jooksul olnud Koh Phi Phist kohati eemal. Nimelt teen projekti väikese vaheaja ja lähen homsest matkale Bangkok-Arkor Wat-Phnom Penh-Sihanoukville - Ho Chi Minh - Na Trang - Hoi An - Hue - Hanoi. Aega on kolm nädalat, kas igale poole ka jõuan, näitab aeg. Kahes punktis ootavad ees ka sõbrad – Phnom Penhis on Maeve, kes on praegu ÜRO vabatahtlik Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis (ILO) ja tegeleb lapstööjõu kasutamise teemaga, mis pidi Kamboodžas väga levinud praktika olema. Hanois on Esther ja Lenka, kes osalevad samuti GLEN programmis vabatahtlikena ning töötavad erinevate projektidega ühes suures Vietnami MTÜ-s. Mis nad seal täpsemalt teevad saan teada koha peal.

Eelnevaga seotult ei edasta ma järgmise kolme nädala jooksul blogis uudiseid. Aga et Phi Phi Inernational Community Center’i tegemistega kursis olla, vaata meie Facebook’i. Kui tahad mu partneri Astridi tegemistega kursis olla, loe tema blogi. See on küll saksa keeles, kuid kes seda keelt ei valda saavad Google Translate’i kasutada :)

Paradiisi koristamas

See nädal oli meil koolis prügi ja keskonnateadlikkust tõstvad tegevused. Esmaspäeval meisterdasime tetrapakkidest väikeseid kotikesi, mida võib ka rahakotiks nimetada.

Teisipäeval käisime rannas prügi koristamas. Väga tore, et ka kooli õpetajad meiega kaasa tulid. Muidu on meil ühiseid tegemisi väga vähe olnud. Eelkõige keelebarjääri tõttu ei lähe suhtlus viisakatest naeratustest kaugemale, kuigi elame samas majas. Paar korda oleme neid endaga õhtustama kutsunud, kuid seni edutult.

Meie kiire tunnike prügikoristamist sai kõvasti häiritud delfiinide poolt, kes otsustasid oma ilu meiega jagada ja prügi asemel otsisid laste pilgud umbes 15 minutit delfiine.

Pilte meeldis õpetajatele prügi koritamise ajal teha, nii nagu seda meeldib teha kõigile taidele.

Osa kokku korjatud prügist tõime kooli ning neljapäeval valmistasime sellest mänguasju.

Marisa tegi rongi.

Got tegi laeva.

Arina tegi auto.

Doodoo tegi ratastega laeva.

Nemo tegi ka midagi vahvat.

Infotahvel, prüginädal ja külalised

Juba paar nädalat seisab meremustlaste küla ees asuva Jasmine resorani ja poe vahel sinise ja halliga tahvel, kus saab vaadata pilte meremustlaste elust, nende koolist ja Phi Phile rajatavast kogukkonna keskusest. Tahvlilt saab teada muu hulgas ka järgmist:

1. Meremustlased on elanud Laem Tongi lahes umbes 200 aastat.
2. Meremustlasi kutsutakse ka Chao Ley (mere rahvas) või Thai Mai (uued taid).
3. Meremustlased elatuvad enamasti kalastamisest ja pikasabaga paatidega taksoteenuse pakkumisest turistidele.
4. Kaks korda aastas avaldavad meremustlased austust Mere vaimule pidustuse kaudu.
5. Laem Tongi lahe meremustlaste külas elab 34 perekonda 32-s majas.

Rõõm on kuulda, et kui turistid meilt pärivad, mida me siin vabatahtlikena teeme, et nad on meie kätetööga ja selle infotahvliga juba tutvunud ning teavad meremustlaste keskusest ja koolist.

PP Kiwis

Turistidele selgitamist oma tegemistest on viimasel aja olnud päris palju. Näiteks ilmusid paar päeva tagasi meie uksele kamp umbes 50ndates matkajaid, kes astusid väga julgelt meie uksest sisse ja hakkasid pärima, kuidas me siin elame ja kas kõik on ikka hästi. Peagi saime teada, et tegemist oli grupi inimestega, kes käisid tsunami järel Phi Phid koristamas ja vabatahtlike maja üles ehitamas. Selgus, et tänu nende kätetööle jookseb meie majas kraanist vesi, on ühes toas voodi (mitte ainult madrats põrandal) ja köögis röster. Kuna nende missiooniks on seda kogukonda ka edaspidi aidata (ühine e-maili nimi on neil PPkiwis), siis palusid nad ka meil ette lugeda, mis teeks vabatahtlike või laste elu siin saarel lihtsamaks. Kuna nad olid ka varem toetanud ühele meie õpilasele prillide ostmist, siis rääksime neile ühest teisest umbes 4-aastasest tüdrukust, kellel on kõõrdsilmsus või midagi taolist ja pool silma avast kinni. Ta näeb ainult siis, kui upitab pea kõrgele.

Oleme küsinud, et miks vanemad teada arsti juurde ei vii, kuid ainuke vastus, mis vähegi loogiline tundub, on see, et emal ei ole ID kaarti ja seega emaga minnes ei saa ta tasuta asrtiabi. Isal küll on ID kaart, kuid isa joob palju ja seega vist ei ole lapsega arsti juurde minemas. Grupp abivalmeid rändajaid oli pärit Uus-Meremaalt ja Inglismaalt.

Prügi! Prügi! Prügi!

Veel on meie käest lähemalt uuritud meie tegemiste kohta siin saarel siis kui pühapäeval võtsime roosad kilekotid kaenlasse ja läksime randa prügi korjama. Nii mõnigi päikese käes päevitav turist ulatas meile abikäe ja tõi kotti paar rannas vedelevat kilekotti või kreemipurki. Prügi korjasime väga kindlal eesmärgil. Nimelt on koolis järgmisel nädalal prügi ja taaskasutamise nädal. Teeme merest leitud ja pestud prügist mänguasju, koristame õpilastega randa ja meisterdame mahla ja piimapakkidest rahakotte. Zevola hotelli töötaja Florian, kes meile kenasti mahla ja piimapakke oma alluvatel lasi koguda, juhtis õigustatult meie tähelepanu asjaolule, et siin on raha mõiste lastel natuke teine kui ehk Euroopas ja ei tea kui kasulik on rahakottide meisterdamine. Lapsed ei kanna siin raha kaasas, kui neil seda on, vahetatakse see pea koheselt mõne maiustuse vastu. Seega teeme lihtsalt kotikesi, kuhu sisse saab panna kustukummi, väikesest pliiatsist, merekarpe jmt.

Hotellide töötajad, kes andsid meile mahla- ja piimapakke, tundsid mitu korda muret, et ega need asjakesed, mis me lastega pakkidest meisterdame, taas randa ujuma ei jõua? Algul olime optimistlikud ja ütlesime „ei, ei, me teeme neile selgeks, et asju ja prügi ei ole ilus merre visata“. Pikema järelemõtlemise järel ei ole ma veendunud, et nii mõnigi piimapakist tehtud kotike merre ei jõua.

Nädala alguses tutvustas Poo sissejuhatuseks lastele kolme „R-i“ „Reduce, Reuse ja Recycle“. Viimasest R-ist nii palju, et meremustlased sorteerivad plastikpudeleid ja metallpurke ning viivad need mandrile ja saavad selle eest raha. Laem Tong lahe hotellid toovad ka oma plastiku meremustlaste poe juurde, et nad selle mandrile toimetaksid. Päev enne plastikpudelite mandrile saatmist nägi poe esine välja midagi prügisorteerimiskeskuse ja prügimäe vahepealset.

Ülejäänud prügi jõuab küla taha olevasse mäenõlnale, mis ongi üks prügi mägi. Ja see on otse küla taga! Nii palju olen teada saanud, et Tais ei ole kusalgi avalikke prügikaste ja pidevalt tuleb linnas käies otsida tükk aega enne kui leiad koha kuhu tühi joogitops visata.

Külalised, tulge!

Meie saare elu on selline, et oleme väga rõõmsad, kui keegi meile külla tuleb ja uudiseid toob. Natuke aega tagasi käis meil külas Garrett Combs, kes teeb fotoprojekti ning pildistab meremustlasi erinevatel Tai saartel. Siit saab näha mõndasid Garretti pilte meremustlastest. Ise on ta ameeriklane, kes sõdis kuus aastat Iraagis ja Afganistanis ning nüüd töötab ta ühe NGO jaoks, mis saatis ta Taisse pildistama Burma põgenike eluolu Põhja-Tai põgenikelaagris. Lahe!

Wan me

Täna on Tais emadepäev, sest kuningannal on sünnipäev! Emadepäeva puhul on riiklikud asutused suletud, seal hulgas ka Laem Tongi kool, kus Astridiga inglise keele ja arvutiõpetuse tunde anname. Kuninganna Sirikit tähistab täna oma 79. sünnipäeva. Ta on kolme tütre ja ühe poja ema ning Tais väga austatud. Eile käisime Tonsai lahe Phi Phi kooli emadepäeva aktusel, mis oli väga hästi organiseeritud ja tõi nii mõnelegi pisara silma.

Phi Phi Kool

Tonsai lahe koolis õpib natuke alla saja lapse kuni vanuseni 15. Kooli õpetajad ja juhtkond on väga sõbralikud. Kui kolmapäeval direktor kooli saabus, jooksid kaks last teda tervitama ja kallistama. Arvasin, et tegemist on direktori enda lastega, kuid ilmnes, et need olid tavalised kooli õpilased.

Tonsai kool asub vaatega Andamani merele. Kool on peale tsunamit renoveeritud ning osa koolihooneid on ka uuesti ülesehitatud. Sellel koolil oli palju toetajaid nii ülesehitustöödel kui ka praegu. Näiteks koolilõuna üheks sponsoriks on Regent School Pattaya. Sama koolikett toetab ja on eestvedajaks ka meremustlaste keskuse loomisel, kus olen preagu vabatahtlik.

Regent Koolil on ka väga otsene seos Eestiga. Nimelt viimased 13 aastat on Eesti õpilased asunud kolmeks aastaks õppima Regent Koolis. Välisministeeriumi lehelt sain teada, et põhjuseks on asjaolu, et Regent Kooli asutaja on Eesti aukonsul Tais, dr Virachai Techavijit. Temapoolne Eesti ja Tai sidemete tekkimisele kaasaaitamine käib muu hulgas ka stipendimi andmisega Eesti õpilastele õppimiseks temale kuuluvas kolmes Regent Koolis. Regent Koolid on Inglise haridussüsteemil põhinevad rahvusvahelised koolid, kus on õpilasi enam kui 40 riigist.

Ettevalmistus aktuseks

Läksime Tonsaisse kolmapäeva pärastlõunal ning ööbisime koolis, et olla kenasti 8.30 järgmine hommik platsis, kui pidulik aktus algab. Kolmapäeva õhtul kooli saabudes nägime kui tõsiselt seda üritust võeti. Tüdrukud harjutasid tantsunumbreid ja saalis käis aktuse peaproov. Aktuse puhul magas ka osa õpilasi öösel koolis ning seda väga selgel põhjusel. Nimelt võtab laste meigi ja soengute tegemine nii kaua aega, et esimesed lapsed pidid kell üks öösel üles ärkama, et neile meiki teha ja siis tagasi „ettevaatlikult“ magama minema. Hiljem sain teada, et üks õpetaja tegi kõik meigi ise ja teised kaks õpetajat aitasid soengutega.

Aktus ainult emadele

Aktusel olid kutsutud ainult emad. Isad jäeti koju või olid nad tööl. (Isadepäeval pidavat emad jälle koju jääma). Kõik emad kandsid sinist, sest kuninganna on sündinud reedel ning reede värv Tais on sinine. Igal päeval on oma värv, mis osutab, mis värvi riideid tuleks sellel päeval kanda (esmaspäev – kollane, teisipäev – roosa, kolmapäev – roheline, neljapäev – oranž, laupäev – lilla, pühapäev – punane). Argipäeviti ei ole ma täheldanud, et kohalikud sellest kinni peaksid, pigem on see aegunud traditsioon.

Kui tavaline aktuse osa - tantusd, luuletused ja juhtkonna kõned - olid lõppenud, roomas iga laps neljakäpukil oma ema juurde ning kinkis talle jasmiiniõie. Emad ja lapsed kallistasid ning paljudel nii lastel kui ka emadel voolasid pisarad. Midagi nii emotsionaalset ei ole ma Eesti koolis õppides veel kogenud. Me küll ei saanud aru, mida täpselt aktusel räägiti ja kuidas luuletused ja kõned sellise õhkkonna olid loonud, aga väga armas oli see kõik kokkuvõttes.

Peale emotsioonide vaigistumist hakkasid õpetajad andma diplomeid „parimatele emadele“ (üks igast klassist, vist oli tegemist õpilastega, kes koolis kõige eeskujulikumalt käitusid). Samuti said diplomi emad, kelle lapse käekiri oli kõige korralikum jne.

Ja jen jen

Ilus aktus oli ja siis olime minemas tagasi oma Laem Tong lahte kui selgus, et meie paadimehega ei olnud kokkulepe saavutatud või ei saanud ta meile järgi tulla, sest tal oli palju muud tööd teha. Osa teisi paadimehi, kellele Poo helistas, ei tulnud meile järgi, sest merepolitsei, kellest me varemgi jutte olime kuulnud, oli ühele pikasabaga paadi juhile Tonai lahes trahvi teinud, sest tal ei olnud paadi luba. Ilmnes, et ka mitmel meremustlasel on küll paat, kuid mitte luba, et sellega reisijaid sõidutada. (Hiljem selgus, et luba maksab umbes 4000 THB ehk 75 eurot ning kehtib aasta aega. Chop põhjendas loa puudumist sellega, et praegu ei ole raha, aga ehk turismi kõrghooajal saab ka luba soetatud.) Seejärel hakkas kooli direktor meile paati organiseerima ja siis saime tunda (usun et esmakordselt nii otseselt), mis tähendab taide „ja jen jen“ – aeglaselt/aega on. Minutid jookisd ja olime endiselt veendunud, et kella üheks jõuame tundi andma, kuid lõpuks ootasime paati kaks tundi! Kahju, et inglise keele tunnid ära jäid – lapsed joonistasid selle asemel emadepäevakaarti.